27. jaan 2007
23. jaan 2007
15. jaan 2007
11. jaan 2007
Loitsu tuur 2006, 1.osa
Daamid ja härrad!
Teie armastatuim must pataljon Loits on taas kord sõjakirjasaatjate kaamerate vaatevälja jäänud. Need ringvaatekaadrid annavad ülevaate Loitsu invasioonist Portugali ja Iirimaale 2006. aasta kevadel. Ennastohverdavad lahingud, ennenägematud kangelasteod ja kirglikud armustseenid on vaid mõned veristest jalajälgedest, mida teie iidolid Euroopa pinnale jätsid. Kas Lembetu ja Atso abielluvad lõpuks? Kas Karje suudab oma intiimsaladust Karmo eest varjata? Kes on Divine tegelikult?... Neile ja paljudele teistele küsimustele leiate vastused Loitsu ringvaatekinopildist. Värsked rindeuudised igal nädalal
Teie armastatuim must pataljon Loits on taas kord sõjakirjasaatjate kaamerate vaatevälja jäänud. Need ringvaatekaadrid annavad ülevaate Loitsu invasioonist Portugali ja Iirimaale 2006. aasta kevadel. Ennastohverdavad lahingud, ennenägematud kangelasteod ja kirglikud armustseenid on vaid mõned veristest jalajälgedest, mida teie iidolid Euroopa pinnale jätsid. Kas Lembetu ja Atso abielluvad lõpuks? Kas Karje suudab oma intiimsaladust Karmo eest varjata? Kes on Divine tegelikult?... Neile ja paljudele teistele küsimustele leiate vastused Loitsu ringvaatekinopildist. Värsked rindeuudised igal nädalal
10. jaan 2007
Loitsu tuuripäevik 2006 - Portugal - Iirimaa -
Mantas
27. aprill 2006
kohalik aeg 15:26
Ansambli Loits ilusad poisid ja tüdrukud on juba pea kaks tundi Stanstedi lennujaamas lehanud (Londoni kesklinn asub umbes tunnise bussisõidu kaugusel).
Olgem ausad, poleks iial uskunud, et UK näeb välja nagu Liiva raudteejaama ümbrus. Seda muljet aitab mõneti pehmendada sakslastest nupumeeste kaval leiutis Jägermeister, mille vaatamata noorusele taipas kaasa võtta meie pere pisim, Markus.
Kohv maksab lennujaamas £ 2.-, 35g-ne müslibatoon £ 1.-
Head isu, koerakoonlased!
Meie lend Portugali väljub umbes 3 tunni pärast, mis iseenesest pole mingi uudis või asi. Murelikuks teeb hoopis see, et "tänu" Markuse ettenägelikkusele peatub mu silm aina sagedamini prinkidel tagumikel, mis kuuluvad nii õrnas eas tütarlastele kui ka küpsematele daamidele, kes ehk tõesti silmale valusad, kuid siiski kubemele mõnusad tunduvad.
Ega mai tahtki rohkem öölda. Tehke oma kallimale musu, ammustage endal ükskõik miuke koht ihust välja ja unistage oma sitases üürikas ilusast elust edasi! M.D.
Kaire
Ma olen haige! Jõhker nohu on ja palavik. Aga lennata oli vinge, rsk. Nagu tivolis :)
Nüüd me ootame u. 100 aastat lennujaamas Porto lendu.
Kurat! Ma ostsin nohurohtu ja 2 kohvi & kogu muusika maksis u. 200 EEK. Ses suhtes ma armastan Eestit! Nüüd me joome jäägrit ja teeme uue plaadi plaane!
Lembetu
Hommikul tervitas ärkajat magamatus. Portugalist saamata jäänud vastused ei lasknud magada. Mobiilne tänapäev päästis aga päeva ja hommikune kõne lõunamaa poistele tõi naeratuse näkku, mis ei ole lahkunud mu karvaselt lõustalt kuni antud hetkeni.
Side lõpp...
Mantas
Ahoi, hambabastardid!, MD (Marley Davidson) on korraks jälle eetris! Mõtsime siin isekeskis, et Loitsu video "Kodu" saab peagi järje. Teine osa saab nimeks "Võõrs", peaosas teile juba tuttav L.Embetu. Episoodides K.Arje, A.Tso, M.Arkus und MD.
Loodetavasti saame maha seriaaliga, mis jutustab hämmastavatest seiklustest kodus, võõrsil, jaamapeldikus, tööl, unes ja isegi bussis! Sündmused peaksid esialgsete plaanide kohaselt vaataja ees lahti hargnema peadpööritava aeglusega!
Selle seansi lõpetuseks tahaksin parafraseerida Contrat, lootes, et võin homme hommikul kütkestava neiu kaisus ärgata mõttega: "Võrgutas mind baskitar, sest mul oli basskitarr". Mihhail Die Schwein
Markus
Kell on saanud 16:05, kui lõpuks jõudis pliiats minu kätte. Sain oma esimese lennureisi kätte. Reisi ajal sõime Lembetuga paki iiriskomme ära ja üritasime ära tunda kohta kus me parasjagu olime. Hiiumaa tundus lennukist nii väike nagu kümne sendine. Kõik laabus 100 protsendiliselt. Inglismaal tegime väikese snäki ja istusime pingipeal. Ja me suutsime liitri meistrite poolt tehtud jäägrit ära juua kahe tunniga. Nüüd siis jälle lendama. Portosse. Enne kui lõpetan... Praegu esineb meile Mantas oma ohvitseride tantsuga.
Side lõpp.
Atso
19:30
Kõik oli ok, kuni üks Ryanairi paks inglise lehm mu Paiste taldrikukotti ei tahtnud lennukisse lasta. Lõpuks tarisime koti fragilisse ja öeldi see on sama lennuki peal :)
Otsustasin järgmine suvi langevarjuga hüpata kuna üleval tundub kõik ilusam kui all on - Filmisin just kaameraga salaja aknast ka värki, kuigi see on keelatud.
Kaire
Lennukis. Mantas ja Markus ostsid 1 liitrise viina ja maailma rämedaima viina pealeka - kokaakola.
Ise nad istuvad (Markus, Lemps ja Mantas) meie ees nagu kolm pühadepräänikut ja peksavad kohati nii seosetut, et ma ei kommenteeri. Mulle anti 1 coca koos viintsuga siia taha Atso kõrvale ja arvake ära kas on tore istuda ja juua kui vasakul istub täiskarsklasest trummar ja paremal kuldkellaga ärimees. Õige vastus on jah, sest ma ei kannataks vist kolme prääniku vadistamist oma palaviku ja fokin tatise ninaga välja. Tra kuidas nohu imeb!1,5h pärast oleme Portugalis. Buenos notšes.
Lembetu
Kannatuste kadalipp ei suutnud suunurki ja seda teist Nurka alla kiskuda ja siin lennukis vist lekibki nitrous kuskil...
Vana hea pühapea välgutab kelmikalt oma nuppu kilekotist...
Mantas
Oi blää, poisid-preilid, kui te vaid teaksite, et lendame Pouinge 737-800 pardal! A samas, kui te seda ka aimasite, siis see teid suurt ei aita. Olen isegi abitu!
Mu armsad lugejad ( ja perssepugejad) paraku ei suuda mu käsi hetkel kauem sulge mööda pärgamendi krobelist pinda kangutada, kuna va hää retsept - õhk 20 ; vesi 19 ; viin 40 on oma ülesannete kõrgusel olnud.
Meessoost lugeja rõõmuks võin mainida, et himu rüvedate lihalike rõõmude järele võtab järjest pöörasemaid tuure. Kaunima (ehk siis maailma-kõige-ilusamate tüdrukute) sugupoole kohutavaks meelehärmiks ( aga miks mitte ka märgade unelmate piitsutamiseks??) tuleb tõe huvides mainida, et teie oletegi maakera kõige ihaldusväärsemad, kuna pruunide silmade ja pahelise välimusega kaasnevad enamasti kohutav raamistik ning über-sex-objekt-sterva. Nihujaa! M.D
Markus
Ümberringi tiirlemas tuul ja pilved jälle lennukis ja teel Portosse, tegeleme juba hoogsasti remondiga (muidugi peade) Tekibki tunne nagu oleks maailmaparandaja. Natuke sai parandatud Inglismaal väike remont Portugalis ja lõplik lihv ehk kappremont saab ilmselt tehtud Iirimaal. Raske amet valitud! Muuseas Muru Mantas muutus juba nii tiiraseks, et lubas minuga õhtul jageleda, kui ta kauneid näkke kusagilt vaiba peale ei saa. Mis muud kui Muu!
Kaire
Maandume " kõrv on lukus ja taba on ees, sisse ei pääse mitte ükski mees, seepärast sinagi teada ei või, kes seal kõrva see pilli lõi!
Aga mu kõrvad on tõesti elulukus, pole sellist kogemust varem olnud " vastik.
Kaire
28.aprill 2006
11:36 Barroselos
Resideerime paradiisis. Linnud lõõritavad, palmid kasvavad, lilled õitsevad, päike kütab, tuul paitab, mäed sinavad, mehed passivad, sisalikud sibavad, kohalikud räägivad tundmatus keeles, Tadas sõnumineerib (100 sõnumit), ah ma ei aja teid kadedamaks.
Maapealne paradiis on FLACK'N'ROLL!
Mantas
Lisaksin eelnevale ühe pisikese mõttekese. Nimelt kasvavad meie öömajaks oleva villa aias apelsinid ja sidrunid ja igasugu tundmatud taimed; kõik õitseb ja linnud vidistavad nagu hullud. Ühesõnaga - kõik on jumalast perses!
Üks daam läks praegu hoovil asuvasse duširuum- peldikussse ja unistasin, et kohe kõlab sealt kohutav peerumürts. Aga võta näpust!
Ilusaladuste rubriigis räägime täna Ahtost ja valgest aiamööblist. Nimelt, kui Ahto särgi seljast võttis, ilmnes hämmastav fakt, et VALGE AIATOOL ON AHTOST PRUUNIM! Vat siis. Ei oskagi meedikuna seda juhtumit kuidagi kommenteerida. Lihtsalt kuidagi tühi tunne jäi hinge.
Lembetu
Panin telefoni laadima õndsa teadmisega, et saan veel umbes miljon sõnumit Leedu Tadaselt.
Barroselos on märkimisväärselt märkimisväärne. Kui päike lagipähe paistab, siis tuleb selliseid lauseid nagu...igasugu teisigi. See vööde ei ole kuigi paras peaksin mainima.
Ahja mul käib siin väike Rautakanki on the road. Rästik ümber maakera vms. Hetkel mõtlen kas võtta poiss Iirimaale kaasavõi jah.
"Päikesepiste laul"
BOOK YOUR BED BEFORE YOU GO!
Viisil: "Taadil tare künka peal"
Mantas
Mõne sõnaga siis ka keeleprobleemidest, mis meid siinsetes toitlustusettevõtetes tabanud on. Nimelt ei räägi keskmine vanema geneka portugallane peale emakeele ühtegi muud keelt. Paraku ei aita meid ka minu perfektne espanol. Näiteks hetk tagasi üritasin ühele šarmantsele vanakesele oma võileiva ja joogi eest maksta, kuid selle asemel, et raha vastu võtta, ulatas elatanud teenindaja mulle sinepi.
Aga mida ma nüüd sellega öelda üritasin, jääb esialgu mulle endalegi mõistatuseks.
Käisime äsja jõe ääres. Ja sees! Õudne külm vesi oli, kuid parata pold midagi, tuli leppida. Ahto oli hea poiss ja näppas kiriku ees kasvavalt puult mandariini. Peab ütlema, et poes müüdavad mekivad tunduvalt paremini.
Ahtost veel niipalju, et tema telefon võttis äsja vastu 24 sms-i Tadaselt.
Niipalju veel Ahtost, et meie öömajas ootavad teda kampsun ja jope, mis viitavad tema ääretule ettenägelikkusele.
30-kraadises kuumuses on talveriietus puhas feng-shui!
Atso on haige ja kõrvaltoas (telgis) lamab, põrandal on hari ja Karjel pole aluspükse jalas!!
Kallis päevik, luba mul veel ühte asja pihtida. Olen elanud nurjatut elu, mis täidetud mõõdutundetu alkoholipruukimisega ja amüsantsete episoodidega juhuslike naistega. Hea päevik, anna mulle mu jõledad teod andeks, muidu ma rebin su puruks ja panen põlema. Pärast on mul parem naerda, kuigi ma ei teagi miks. Lihtsalt nii on juba kujunenud, et kes pärast sel parem.
Lembetu
Nagu kuulsite on mandariinid siin mannetud. Magusad mandariinid ootavad teid Tallinna Kaubamajas. Ühe näpatud jumalavilja järgi põhjapanevaid järeldusi teha on muidugi...tavaline.
Igatahes niipalju coca-coltsi pole ma ilma viskita ammu juba joonud.
Mantas
Päike on tänase päevaga meie kallal hoolega toimetanud ja muutused on silmaga nähtavad. Igatahes kusagil eespool mainitud aiamööbel peab nüüd Ahto ees silmad peast häbenema.
Mantas
29.aprill 2006
pizzeerias "Big Mannu's"
Atso on ikka haige ja jäi ööbimispaika kuna ülejäänud loitsud valmistuvad mägedesse minekuks. Abiks on õlled, veinid ja kontserdil kohatud kaks eestlast, kes elavad Portos. Või Ahtos. Või Tatar Jan. (Eestis tuntud Kaera-Jaanina)
Eilne live oli ülikõva, nagu meile tavaks. Kolm bändi enne meid (Eesti raskeroki sõbrale tuttav Verine Allkiri teiste seas) olid kõrvale valusad ja silmale jäledad, isegi keevavereline lõunamaa inimene hoidus lavaservast aupaklikusse kaugusse ja paremal juhul vaid plaksutas lugude vahele. See-eest Loits ronis lavale ja lihtsalt nipsutas näppu, nii et pööbel ulgus ekstaasis. Veits tumestas isiklikku rahulolu mu kannel, mis ei teinud piuksugi, sest oli vaikne! Ja rikkis!!! Ja mu käsi läks nii metsikult krampi, et ilgelt raske oli mängida!!!!
Lembetu
Portugal - üllatuste maa. Vist esimest korda Loitsu ajaloo ümises publik meloodiaid kaasa. Võimas tunne. Juba päeval esinemisplatsil askeldades astus ligi Päär Päärelson (Def Räädu) portugallasest kaksikvend ja küsis, mis bändist olen. Kuuldes sõna Loits ümises ta kohe ühe meie loo tunnusmeloodiat...
"Kaks õlut üks vein ja üks viin" - valem vist viib meid mägedesse varsti. :)
Markus
29.aprill
13:00 kohaliku järgi muidugi
Eilne päev oli kohutavalt pikk täis ootamist millal me lavale ükskord saame.
Vaadates bände kes enne meid.
Kaire
30.aprill 2006
kell: palju
Mägedesse me ei jõudnudki. Täna sõidame Viana do Castellosse rongiga ja üritame sealt auto rentida. Mantas jäi haigeks! Nad jäid Atsoga häärberisse endid ravima.
Sooja on 30 kraadi. Siestad on siis au sees. Lõunal on võimatu poodi saada - kõik magavad. Oleme Ahtoga ära põlenud aga rõõmsad. Eile jõime ära 10L veini. 1 pudel 5L kukkus otse poe ees puruks, aga saime uue kohe TASUTA asemele. Kuu oli öösel taevas täiesti teistsugune (nagu U)
Mehed kannavad siin roosasid särke.
Lembetu
Vein on siin põhjamaapoegade jaoks liiga odav. Mälestused eilsest õhtust pehmelt öeldes lünklikud. Mälus Lemps on igatahes orgunnar graps ruudus. Sain sõpsidest aestidele tasuta festari piletitd ja Tadase müügiletile valguse. Hiljem olime herr Mantasega üksteise otsas keset autoteed maganud, viimane kannatas jälle marutõve käes ja mu keha on koledasti katki.
Mis aga kõige rohkem muret teeb on perse. Nagu 100 mustlaste hobust oleks mind vägistand...
Ahjaa fanta on siin nagu apelsini mahl, isegi viljaliha on sees.
Kaire
30.aprill 2006
pühapäev, viimane õhtu Barroselases
Istume Markusega festariplatsi äärses välikohvikus ja puhkame päevast väsitatud jalgu. Viana do Castello oli maaliline linnake ookeani kaldal. Võtsime linnalt niipalju kui aeg lubas. Külastasime kindlust, puhkasime sitases rannas (mis tegelikult oli küll kanali äärne plats ja vesi nii külm, et ainult lapsed suutsid supelda) Portugali suveniir number 1 (um) on kukk, legend mis sellest pajatab on aga liiga pikk..
Festari toidud olid mitmekesised:1.päev- ühepajatoit, 2. päev - makaronid kanaga ja 3.päev - oad liha ja riisiga.
Tänane õhtu on täitsa külm.
Tadas müüs meile Loitsu märke :D
Markus
Tuleks sis tänane mõttelõng lahti arutada. Hommikul seadsime sammud Viana do Castellosse (otsetõlge: tee lossini), kuhu kaasa ei saanud tulla Mantas ja Atso, kuna salapärane lõunamaine tõbi oli murdnud tervise. Palju imestust oli selles paradiisilinnas, sest kõik oli puhas kuld - isegi mereääres oleva naisterahva kuju rinnad :)
Käisime rannas, kuhu me muidugi ujuma ei läinud vaid elusaid kalu ja surnud õuna.
Kas pole imelik see elu.
Kuna täna on kolmas festivalipäev, siis kõvemad bändid veel tulekul. Kohe varsti Bolt Throwerit vaatama.
Btw. Caralho means munn.
Lembetu
Talverniire ei leidnud, aga suveniiride poed olid lahedad. Rahvariideid täis ja muud mõnusat rahvuslikku kama laeni täis. Matrioskade asemel laiutasid lettidel kuked.
Viana do Castellos valmistuti 1.mai pidustusteks. Majadele kinnitati lillepärgi ja raekoja platsil laulis Argentiina Turner. Ilus linn oli...
Kaire
01.mai 2006
18:45, Porto
Ahoi päevik!
Atlandi ookean nähtud!
Palju tuult vähe laineid.
Ma ei oska!
Mantas
Aiguseraisk on täna veits lahkem, saab oma valutavaid konte mööda Porto tänavaid vedada. Ookeani äärde sõitsime antiikse riidekapiga, mis osutus trammiks! Võtab sõnatuks, raisk! Kapp, mis on oopistükkis tramm!! Kas tõesti mõistust mul vaid gramm, või pea sees vohab majavamm? Seitse patja, neli tekki, CD-pleier, Manowar...
Lembetu
Portugali päike pole olnud mu näole armuline. Näen välja nagu oleks näoli fritüüri komistanud ja kurat üksikud tont teab miks tekkinud suuremad valged piskvinnid mu lõustal loovad üsna veenva kärbseseeneimago. Samas on Porto vinge ja keha kuivama ning hing igavlema ei pea. Hetkel on siin pime ja linn elab vaikselt oma elu. Istume nn. Metalbaaris, kus vanemad napsised daamid lahkelt meile kehaleotist müüvad. Portost on pärit portvein ja ka see sai ära "proovitud" ja kindlasti saab ka tulevikus veel "proovida", aga see pole minu mokka mööda märjuke. Kolm päeva lastakse viinamarjaveini käia ja siis killitakse brändiga käärimisprotsess.
Ahjaaaa...õhtud on läinud siin külmaks ja mu feng-shui kamsa ja jopi on nagu lusikas pangus.
Porto raekoja taga on lõbumajade piirkond ja kurvakuju rüütlitele nagu meie on jõe ääres peopiirkond. Käegalöömise meeleolu pole siiski peale tulnud.
Kaire
Ostsin endale ilusa kee. Praegu joome jõekaldal. Fantastiline vaade! Olen õnnelik!
Obrigado Loits. Ahto on nokast nikastanud. Nägime sitakalu. Nod on säänsed, kes kogunevad parves kanali suudmesse, kust jookseb jõkke linna sitt ja õgivad fekaale.
Neid on seal koos must miljon. Atso ja Mantas, halvatud sõdurid, jäid magama.
Peopiirkond ( noh teate küll) on täna välja surnud. Ahto nägi jõejobust. Elle ja Õlle Kull.
Mantas
02.mai 2006
Täna siis viimast päeva Portos (homme Athos), omme viib aeroplaan meid Dublinisse.
Käisime plaadipoes, kust hankisin kaks puuduolevat Pixiesi plaati, Pärast seda tahtsime minna mingisse gootikauplusse, kuid see polnud avatud, kuna oli kinni.(sõime hoopis koolend jänest kõrval asuvas einelas). Kõhud täis seadsime sammud muuseum-kirikusse, kus oli keldritäis inimluid ilmarahvale väljanäitusele pandud. Pärast sellist kosutust läksid Karje, Atso ning Ahto turismireisile paadiga, mis neid umbes tunnikese kohaliku sitajõe lainetel loksutas (hetkel on see trio Calemi -nimelises veinikeldris ekskursioonil)
Eilsest meenus praegu see, et Papa Carlol oli peale puust sohipoja Puratiino veel teinegi "saladus" - želatiinipoiss Želatiino.
Ilm on muidu väga vinge, kuid "tänu" valjule ookeani tuulele on minul ikka külm, mis viitab sellele, et olen jätkuvalt haige.
Muide kukesaladus on lühidalt järgmine.
Kunagi ilgelt ammu oldi mingi pööbli arvates tubli mees mingis värgis süüdi mõistetud. Ja vaatamata oma süütuse vandumisele, löödigi ta lihtviisil kasti ära. Tema viimased sõnad olid umbes sihukesed, et no nihujiaa, kui te mu nüüd ära tapate, siis see laual olev surnud kukk hakkab kirema. Löödud mees maha ja vahi kukke - hakanudki laulma! Sest ajast ongi kukk iga portugallase iidol.
Istume Markusega jõekaldal ja meie ees on mingid pisikesed purjekad veinivaatidega. Lähima küna pardal olevaid tünnides on vein nimega "Cockburn's". Ilus kuid samas ka jalaga munadesse saamise tunnet tekitav nimi!
Praegu läks meist mööda lõõtspilliga papi, kellele me kahepeale sitaks pappi andsime. Aga noh, mis siin imestada, eestlane on ju rikas!
Eilsest meenus teinegi näiliselt tähtsusetu mõttelend. Päeval kirjutatakse päevikut, öösel aga öevikut! Öösel laulab ööbik, ent päeval pääbik. Ja kohalikus pedebaaris etendub lähiajal hämmastav spektaakel "Gaystriptiis versus ilusad poisid vannis"!!!
Kortsmoonikuga vanamees kammis praegu selja taga "Kalinkat" ja meie ekskursandid naasid. Aamen!
Kaire
03 mai 2006
11:30 Porto aeroporto
Eile külastasime kohalikku jõge. Sõitsime kruiisipaadiga mööda kanalit ookeanini ja hiljem tehti meile Calemis veinituur. See oli väga huvitav. Saan nüüd öelda, et olen seisnud veinivaadi ääres, kus sees 50 000 liitrit veini. Portveini! Maitsesime erinevaid brände ja mulle maitses poolmagus valge ja 5 aastane punane. 10 aastane punane tundus kangem, kuigi tegelikult on kõikide portveinide kangus 20 kraadi. Porto on imeilus linn. Vaated on niisutavad. Hea jalgade trenn, kuna pidevalt väga kõrged tõusud ja langused. Portos elab 1 500 000 inimest ja kujutage pilti, seal puudub takso kuhu mahuks rohkem kui 4 inimest. Kui sõitsime laevaga mööda kanalit tekkis olukordi, kus ilm oli nii külm, et isegi jope ei aidanud ja pidi kajutisse sooja minema - samas 5 min. hiljem oli palav nagu põrgus.
Portugalist mentoolsuitsu naljalt ei saa!
Nüüd Dublinisse. Hüvasti paradiis Porto!
-- --
Saabusime Dublini lennujaama plaanitust 25 min. varem. Ilm on siin pilves, niiske ja üsna jahe. Inimesed on nagu inglise seriaalidest välja jalutanud. Loits on kaine ja äraootava ilmega. Meie host Lorna peaks saabuma10 minuti pärast.
Lembetu
Hommikul peeglisse vaadates pidin taas kohkuma. Sealt vaatas vastu ürgvana praguline õlimaal, millel oli kujutatud...mind. Huhh ...veritsevad praod ja liistakatena kooruv nahk ei ole lõbusaim vaatepilt...eriti kui sul on veel nohu. Tegelikult on näha juba paranemismärke. Portost Dublinisse lendas lennuk kuidagi väga kiiresti. Üritasin magada, aga ei leidnud mõnusat asendit lennukis. Samas tundis poiss end lennukis nagu omas kodus ning magas mu kõrval pea terve lennu. Ootame nüüd ärevusega mida Iirimaal meile pakkuda on...
Mantas
04.mai 2006
Passime Dublinis hostelis, mille nimi võiks vabalt olla Kloorihaisune-Ja-Hallitav-Peldik-Kus-Käterätt-Ning-Pesupulber -Lihtsalt-Ei - Ole.
Eile õhtul tegime tutvust klassikalise iiri köögiga, mis on siinse kreeklase poolt pakutav kebab ja aegunud keeks. Õhtul olime supervinges pubis, kus õll üle hulga aja taas pooleliitrine ja õnneks ka ilgelt kallis.
Täna ostsime kokku iiripäraseid kingitusi, muu seas püksid Atsole ja sitapoti Mantasele. Millegipärast ei taha keegi eriti oma rahakoti peal enam pubis hängida, kuigi viiekas õlle peaks ju jõukale eestlasele taskukohane olema.
Ah-jaa, täna suveniiride eest makstes sattusin järgmisse vestlusse müüjaga:
Müüja: Kust te pärit olete?
Mina: Eesti NSV-st, armuline proua?
Müüja: Ah tulite siia tööle?
Mina: Mida te endale lubate! Nõukogude turistina võime lubada endale lihtsat puhkust kõikjal maailmas ; ka teie kaunisse linna võimaldas meil tulla Inturist ning vääriline töötasu ühes tuusikuga!
Müüja: Nii et siis puhkusereis?
Mina: Muidugi!
Müüja: Ahah
Mina: Mis "ahah", davai paki mu asjad käbe ära, mul on kiire!
Lembetu
Kliima on siin kodune ja linnud laulavad peaaegu, et eesti keeles.
Samas on mõtted ikka veel Portugalis. Esmamuljete kohta kehitasin vaid õlgu. Korraldajale ei jäänud sellest vist hea maik suhu...
Ahja. Kohe kui lennujaamas Lornat kohtasime saime kurva uudise, et Corki kontsert võib ära jääda ja nii see vist nüüd lähebki. Absurdne on selle ärajäämise põhjus. Nimelt kuulutas foorumites Lorna kontserdi välja ja klubi omanik sai pahaseks, et miks just tema seda tegi. Korraldaja ei teadnud, et Lorna on ka kontserdiga seotud. Nõnda tekkis tühjast tüli, pasa pärast pahandusi, kuse pärast kanget kaklust ja meil veel üks vaba päev.
Linna pealt tagasi! Peab tõdema, et suveniire oskavad iirlased teha. Liiklus meenutab siin aga üsna Tagurpidi Antslat. Harjumatu. Ja no üle tee minnakse peamiselt ikka punase tule alt. Rohelise mehikese hirm on vist nii suur...
Mantas
Kell on umbes 23. Nooremate põlvkondade loitsud läksid mingisse hevibaari, vanad ja soliidsed Atso ja Mantas jäid lõpuni väljapeetuiks ning nagu aristokraadile kohane, kobivad kohe magama. Enne sai kahe suupoolega näost sisse aetud Markuse sokulaadisid, sest miks näsida enda omi, kui on teada, et varastatud kraam maitseb paremini.
Meiega jagavad tuba kaks Austraalia tsikki, kes läksid ka välja lantima. Ülejäänud elanikud meie lukshotellis on peamiselt poolakad, nii mehed kui naised. Peldikus olid igatahes juba jalajäljed prill-laual. Kurva!
Täna külastasime ka Iiri Rahvuslikku (või riiklikku?) Arheoloogia-muuseumi, mis oli väga vinge. Ainult et vitriinides polnud peale paari kuldehte midagi vaadata. Tavaline rämps: mingid kivid, rauajurakad, kondid ja kaltsud. Ei saanud täpselt aru, kas olid vitriinid lihtsalt koristamata või pidimegi me seda prahti imestusega vaatama. Kui nii võtta, siis võiks ju isegi hakata Lasnamäel prügišahti juures ekskursioone vastu võtma. Et - näete, need on kellegi katkised sokid; siin, palun väga, näeme hallitanud saiakannikat; juhin teie tähelepanu sellele kaunile plastikaatkoti sangale seal vasemal... Õnn, et selle mustuse nägemise eest veel maksma ei pidanud, sest eesti turisti kõrvades vilistab külm tuul, kui peab käe taskusse kopika järele ajama. - Mida? Mis pilet? Ah kui kahju, no tõesti, mitte midagi ei kuule...Ilmaaegu kõnetate mind, olen kurt...- Vaat sellised te-oma meelest töökas ja haritud laulurahvas - olete! Paku teile kuraditele tasuta koerasitta, te võtaksite selle ahnelt vastu, teadmata, mida sellega teha. Aga palu teilt paari kopikat, et Loitsu trubaduurid võiks peenemas restoranis einestada ning normaalses sviidis ööbida, siis on jutt: " no raiu või tükkideks, ilgelt tahaks tasuta uut plaati saada, aga pappi pole" Samal ajal peidab särgivarrukas Rolexit ja taskus krabiseb midagi reetlikult. "Ah see või? See on...niisama üks krabiseja." Ja just see sama krabiseja (kui ta sind häirib) toogi alati mee kätte, meile teeb see väike krõpsumine ja kõlin vaid rõõmu. Ausalt, no kumma sa ise valiksid, kas kloorihaisuse hosteli või viietärnika? Ühesõnaga, pane papp vanasse kohta; kui Tallinna jõuame, tahaks, et ei pea sellest enam rääkima.
Lembetu
05 mai 2006
Istume iirimaa vanimas pubis "The Brazen Head" ja leotame oma parkunud huuli maitsva humalalimpsiga. Dublin on päikesepaisteline ja tänu Mairtinile avab oma salajasi ning kohati hingematvalt ilusaid külgi. Külastasime "The book of Kells" ja "Dublinia" nimelisi muuseume ning mõnda kirikut. Lõpuks viidi meid ühe keldri taha ja näidati kivikuhja ning öeldi, et see ongi vanalinn. Huvitav mitut kivihunnikut me täna veel külastame.
Mantas
Ää-ää-hhh...Et siis jälle muuseumid. Kilodega kõntsa ja kamaluga kõikvõimalikku vana risu. Jah, peab veel kord kurvalt tõdema, et Dublinis pole turistil midagi vaadata. Kõik on nii igav ja mõttetu. Jah, ilgelt kole! Kohe paha tuju tuleb peale. Iiri "kultuur" imeb, pangu ennast põlema!
Aga vat eestlased on tublid, laulurahvas ja puha. Kiikingu ja naisekandmise maailmarekordid on meie nimel; meil on Arvo Pärt ja Jaan Kross ja Kiku ja Tallinna vanalinn ja iidne kultuur ja metsad ja maailma ilusaimad naised ja tiigrihüpe ja üldse. Mõnikord lausa imestan, kuidas teised maailma rahvad meie kõrval üldse püsima on jäänud!
Lembetu
1198 ß arvake ära, mis number see on. Vihje eespool. Auhinnaks jalgsimatk Neerutisse.
Oh päevik, ole vana alkohooliku vastu armuline. Eilne tipsutamine päädis totra tantsu ja poolakate poolt kokku keeratud mürgi joomisega. See sitt on rangelt keelatud isegi Poolas. Jube kange (väidetavalt 80%) ja ääretult sita maitsega aga see eest teeb inimese mõnusalt lolliks. Õnneks pole hetkel surmapohmakat, aga ma lohutan ennast teadmisega, et küll see üsna pea ka tuleb.
Mairtiniga koos istudes sa isegi plastiliin ära proovitud. Ei saa ka mainimata jätta, et eila pakkus Dublin mulle unustamatu mälestuse. Maailma vanima baari peldikus tervitas mind suur täislastis vanainimese mähe, mis mõnuga poti kõrval laiutas ja vana hea kirp hoidis mu tuju üleval sellega, et tegi kerget trenni poti ühelt äärelt teisele hüppamisega. Peale katku muuseumi külastamist armsaks saanud kena loomake jääb mulle kindlasti kauaks südamelähedaseks.
Kurat ja ei saa mainimata jätta, et kuigi eilne Corki kontsert ära jäi tegime me siiski kena tantsuetenduse siin koos Matuga, mis ka kenasti üles filmiti. Korraldaja palus meie kelmikat tantsu ka kontserdil korrata...
Kaire
Teate ju seda kuulsat eesti rahvuspilli fagotti? Inglise keeles fagotti mängima siis - blowing fagots.
Tegelikult pean ma hoopis saladuskatet kergitama ja teile Loitsu suurima saladuse avaldama. Märkimisväärne on see, et me ise taipasime olukorra tõsidust alles eile õdakul, kui Mairtin meile küsiva näoga otsa vaatas.
Asjakallale.
Loitsu tegelik nimi on LITS ja see O täht nimes sümboliseerib suurt ja ümmargust auku. Selline paljastus teile ja kergendus meile, et saime viimaks ometi aru, kus on Kati karu.
Lembetu
Meie Cockburn's naljadele vastas Mairtin imestusega, et mida te ilgute, ise joote õllesid millede nimeks Suck You ja Ale Cock
Mantas
08.mai 2006
kell 23:05
Dublini lennujaamas oodates
Ongi meie viimane tunnike Iirimaa pinnal ja hinges on siuke kuidagi täitsa harilik tunne. Une-Mati on vist juba natuke silma onanud, sest jube väss on peal. Pole ka ime, kuna täna näidati meile ka seda "postkaardi" Iirimaad, kaljud ja värgid ju nõu.
Sõitsime rongiga kohta nimega Howth, mis oli väike kena asula sadama ja miljoni restoraniga. Sõime kuulsat praekala friikardulasega, portsjon oli jõhkralt suur. Kala oli aga tursk! Kõhud kenasti punnis, turnisime mööda kaljusid, ajasime silmad iga asja peale nagu kord ja kohus punni, ohhetasime & ahhetasime ning lõime imestusest vanamuti moodi käsi kokku. Nendel kenadel matkaradadel kohtasime tohutult poolakaid (neid olla Iirimaal kõvasti üle 200 000) ja vähem venkusid. Aga isegi ühe venelase kuulmine võõral maal tekitab südames kirjeldamatult koduse tunde. Ah, tõ blin, dajoš! Muide Atso kaasas ei käinud, sest talle meeldib põhiliselt magada.
Seejärel pakkisime asjad ning sõitsime taksoga siia, lennukasse. Teel juhtus väike viperus ehk peenemalt öeldes vahejuhtum, mille pikemalt peatuda ei tahaks, kuna ei mäleta midagi. Uduselt meenub taksojuhi must käsi, mis mu põlvel midagi kohmitses...
Eilne kontsert oli kohaliku skene eripärasid arvestades (müüdi mingised 90 piletit) jumalast ok. Jälle kuulsime kuidas publikum "Vanade leegionäride laulu" kaasa huilgas. Kohaletulnud eestlased (kümne ringis) röökisid, et teeksime "Metsavendade laulu", aga me ei teinud. Oh, jah mis seal rääkidagi! Kui lõpetasime, pidi rahvas maja ära lammutama skandeerides "we want more, we want more". Noh tegime neile siis ühe numbri veel. Aga julm solvumine jäi ka hinge, kõrvus kumiseb siiani see "me tahame Moori." Enamus kindlasti ei tea, aga härra Moor oli kuni eilse õhtuni meie väga hea sõber ja kamraad, kes inglisekeelsetes maades näib ülipopulaarne olevat. Veel kord suur tänu sulle, nn "sõber"!
Lühidalt näeks meie iirimaa-reisi bilanss välja järgmine:
+ kontsert oli hea
+ Markus sai pruudi
+ nägime ja tundsime igasugust Iirimaad
- kontserdi keeras Moor persse
- Markus sai pruudi
- Iiri köök
Ütleks teiel omalt poolt midagi ilusat lõpetuseks...Midagi ilusat lõpetuseks!
Markus
08 mai 2006
kell 23:45
Oleme istunud iirimaa lennujaamas pea 2 tundi ja aega veel lennuni tunnike. Tundub nagu oleks kümne päeva reisiväsimus korraga õlgadele langenud, mitte vastupidi. Ainuke asi millest on hetkel hea mõelda, et kuueka pärast ootab mind ja ilmselt ka teisi vastikult, inetult, rõvedalt pehme voodi. Kahjuks ei saa ma omi mõtteid hetkel eriti koondada, kuna härra Mantas sügeleb kõrvalpingil, aga jah lühidalt Iirimaast: kontsert oli super, supp oli kuum, naised olid kenad ja mehed lausa tülgastavad. Head reisi päevik!
27. aprill 2006
kohalik aeg 15:26
Ansambli Loits ilusad poisid ja tüdrukud on juba pea kaks tundi Stanstedi lennujaamas lehanud (Londoni kesklinn asub umbes tunnise bussisõidu kaugusel).
Olgem ausad, poleks iial uskunud, et UK näeb välja nagu Liiva raudteejaama ümbrus. Seda muljet aitab mõneti pehmendada sakslastest nupumeeste kaval leiutis Jägermeister, mille vaatamata noorusele taipas kaasa võtta meie pere pisim, Markus.
Kohv maksab lennujaamas £ 2.-, 35g-ne müslibatoon £ 1.-
Head isu, koerakoonlased!
Meie lend Portugali väljub umbes 3 tunni pärast, mis iseenesest pole mingi uudis või asi. Murelikuks teeb hoopis see, et "tänu" Markuse ettenägelikkusele peatub mu silm aina sagedamini prinkidel tagumikel, mis kuuluvad nii õrnas eas tütarlastele kui ka küpsematele daamidele, kes ehk tõesti silmale valusad, kuid siiski kubemele mõnusad tunduvad.
Ega mai tahtki rohkem öölda. Tehke oma kallimale musu, ammustage endal ükskõik miuke koht ihust välja ja unistage oma sitases üürikas ilusast elust edasi! M.D.
Kaire
Ma olen haige! Jõhker nohu on ja palavik. Aga lennata oli vinge, rsk. Nagu tivolis :)
Nüüd me ootame u. 100 aastat lennujaamas Porto lendu.
Kurat! Ma ostsin nohurohtu ja 2 kohvi & kogu muusika maksis u. 200 EEK. Ses suhtes ma armastan Eestit! Nüüd me joome jäägrit ja teeme uue plaadi plaane!
Lembetu
Hommikul tervitas ärkajat magamatus. Portugalist saamata jäänud vastused ei lasknud magada. Mobiilne tänapäev päästis aga päeva ja hommikune kõne lõunamaa poistele tõi naeratuse näkku, mis ei ole lahkunud mu karvaselt lõustalt kuni antud hetkeni.
Side lõpp...
Mantas
Ahoi, hambabastardid!, MD (Marley Davidson) on korraks jälle eetris! Mõtsime siin isekeskis, et Loitsu video "Kodu" saab peagi järje. Teine osa saab nimeks "Võõrs", peaosas teile juba tuttav L.Embetu. Episoodides K.Arje, A.Tso, M.Arkus und MD.
Loodetavasti saame maha seriaaliga, mis jutustab hämmastavatest seiklustest kodus, võõrsil, jaamapeldikus, tööl, unes ja isegi bussis! Sündmused peaksid esialgsete plaanide kohaselt vaataja ees lahti hargnema peadpööritava aeglusega!
Selle seansi lõpetuseks tahaksin parafraseerida Contrat, lootes, et võin homme hommikul kütkestava neiu kaisus ärgata mõttega: "Võrgutas mind baskitar, sest mul oli basskitarr". Mihhail Die Schwein
Markus
Kell on saanud 16:05, kui lõpuks jõudis pliiats minu kätte. Sain oma esimese lennureisi kätte. Reisi ajal sõime Lembetuga paki iiriskomme ära ja üritasime ära tunda kohta kus me parasjagu olime. Hiiumaa tundus lennukist nii väike nagu kümne sendine. Kõik laabus 100 protsendiliselt. Inglismaal tegime väikese snäki ja istusime pingipeal. Ja me suutsime liitri meistrite poolt tehtud jäägrit ära juua kahe tunniga. Nüüd siis jälle lendama. Portosse. Enne kui lõpetan... Praegu esineb meile Mantas oma ohvitseride tantsuga.
Side lõpp.
Atso
19:30
Kõik oli ok, kuni üks Ryanairi paks inglise lehm mu Paiste taldrikukotti ei tahtnud lennukisse lasta. Lõpuks tarisime koti fragilisse ja öeldi see on sama lennuki peal :)
Otsustasin järgmine suvi langevarjuga hüpata kuna üleval tundub kõik ilusam kui all on - Filmisin just kaameraga salaja aknast ka värki, kuigi see on keelatud.
Kaire
Lennukis. Mantas ja Markus ostsid 1 liitrise viina ja maailma rämedaima viina pealeka - kokaakola.
Ise nad istuvad (Markus, Lemps ja Mantas) meie ees nagu kolm pühadepräänikut ja peksavad kohati nii seosetut, et ma ei kommenteeri. Mulle anti 1 coca koos viintsuga siia taha Atso kõrvale ja arvake ära kas on tore istuda ja juua kui vasakul istub täiskarsklasest trummar ja paremal kuldkellaga ärimees. Õige vastus on jah, sest ma ei kannataks vist kolme prääniku vadistamist oma palaviku ja fokin tatise ninaga välja. Tra kuidas nohu imeb!1,5h pärast oleme Portugalis. Buenos notšes.
Lembetu
Kannatuste kadalipp ei suutnud suunurki ja seda teist Nurka alla kiskuda ja siin lennukis vist lekibki nitrous kuskil...
Vana hea pühapea välgutab kelmikalt oma nuppu kilekotist...
Mantas
Oi blää, poisid-preilid, kui te vaid teaksite, et lendame Pouinge 737-800 pardal! A samas, kui te seda ka aimasite, siis see teid suurt ei aita. Olen isegi abitu!
Mu armsad lugejad ( ja perssepugejad) paraku ei suuda mu käsi hetkel kauem sulge mööda pärgamendi krobelist pinda kangutada, kuna va hää retsept - õhk 20 ; vesi 19 ; viin 40 on oma ülesannete kõrgusel olnud.
Meessoost lugeja rõõmuks võin mainida, et himu rüvedate lihalike rõõmude järele võtab järjest pöörasemaid tuure. Kaunima (ehk siis maailma-kõige-ilusamate tüdrukute) sugupoole kohutavaks meelehärmiks ( aga miks mitte ka märgade unelmate piitsutamiseks??) tuleb tõe huvides mainida, et teie oletegi maakera kõige ihaldusväärsemad, kuna pruunide silmade ja pahelise välimusega kaasnevad enamasti kohutav raamistik ning über-sex-objekt-sterva. Nihujaa! M.D
Markus
Ümberringi tiirlemas tuul ja pilved jälle lennukis ja teel Portosse, tegeleme juba hoogsasti remondiga (muidugi peade) Tekibki tunne nagu oleks maailmaparandaja. Natuke sai parandatud Inglismaal väike remont Portugalis ja lõplik lihv ehk kappremont saab ilmselt tehtud Iirimaal. Raske amet valitud! Muuseas Muru Mantas muutus juba nii tiiraseks, et lubas minuga õhtul jageleda, kui ta kauneid näkke kusagilt vaiba peale ei saa. Mis muud kui Muu!
Kaire
Maandume " kõrv on lukus ja taba on ees, sisse ei pääse mitte ükski mees, seepärast sinagi teada ei või, kes seal kõrva see pilli lõi!
Aga mu kõrvad on tõesti elulukus, pole sellist kogemust varem olnud " vastik.
Kaire
28.aprill 2006
11:36 Barroselos
Resideerime paradiisis. Linnud lõõritavad, palmid kasvavad, lilled õitsevad, päike kütab, tuul paitab, mäed sinavad, mehed passivad, sisalikud sibavad, kohalikud räägivad tundmatus keeles, Tadas sõnumineerib (100 sõnumit), ah ma ei aja teid kadedamaks.
Maapealne paradiis on FLACK'N'ROLL!
Mantas
Lisaksin eelnevale ühe pisikese mõttekese. Nimelt kasvavad meie öömajaks oleva villa aias apelsinid ja sidrunid ja igasugu tundmatud taimed; kõik õitseb ja linnud vidistavad nagu hullud. Ühesõnaga - kõik on jumalast perses!
Üks daam läks praegu hoovil asuvasse duširuum- peldikussse ja unistasin, et kohe kõlab sealt kohutav peerumürts. Aga võta näpust!
Ilusaladuste rubriigis räägime täna Ahtost ja valgest aiamööblist. Nimelt, kui Ahto särgi seljast võttis, ilmnes hämmastav fakt, et VALGE AIATOOL ON AHTOST PRUUNIM! Vat siis. Ei oskagi meedikuna seda juhtumit kuidagi kommenteerida. Lihtsalt kuidagi tühi tunne jäi hinge.
Lembetu
Panin telefoni laadima õndsa teadmisega, et saan veel umbes miljon sõnumit Leedu Tadaselt.
Barroselos on märkimisväärselt märkimisväärne. Kui päike lagipähe paistab, siis tuleb selliseid lauseid nagu...igasugu teisigi. See vööde ei ole kuigi paras peaksin mainima.
Ahja mul käib siin väike Rautakanki on the road. Rästik ümber maakera vms. Hetkel mõtlen kas võtta poiss Iirimaale kaasavõi jah.
"Päikesepiste laul"
BOOK YOUR BED BEFORE YOU GO!
Viisil: "Taadil tare künka peal"
Mantas
Mõne sõnaga siis ka keeleprobleemidest, mis meid siinsetes toitlustusettevõtetes tabanud on. Nimelt ei räägi keskmine vanema geneka portugallane peale emakeele ühtegi muud keelt. Paraku ei aita meid ka minu perfektne espanol. Näiteks hetk tagasi üritasin ühele šarmantsele vanakesele oma võileiva ja joogi eest maksta, kuid selle asemel, et raha vastu võtta, ulatas elatanud teenindaja mulle sinepi.
Aga mida ma nüüd sellega öelda üritasin, jääb esialgu mulle endalegi mõistatuseks.
Käisime äsja jõe ääres. Ja sees! Õudne külm vesi oli, kuid parata pold midagi, tuli leppida. Ahto oli hea poiss ja näppas kiriku ees kasvavalt puult mandariini. Peab ütlema, et poes müüdavad mekivad tunduvalt paremini.
Ahtost veel niipalju, et tema telefon võttis äsja vastu 24 sms-i Tadaselt.
Niipalju veel Ahtost, et meie öömajas ootavad teda kampsun ja jope, mis viitavad tema ääretule ettenägelikkusele.
30-kraadises kuumuses on talveriietus puhas feng-shui!
Atso on haige ja kõrvaltoas (telgis) lamab, põrandal on hari ja Karjel pole aluspükse jalas!!
Kallis päevik, luba mul veel ühte asja pihtida. Olen elanud nurjatut elu, mis täidetud mõõdutundetu alkoholipruukimisega ja amüsantsete episoodidega juhuslike naistega. Hea päevik, anna mulle mu jõledad teod andeks, muidu ma rebin su puruks ja panen põlema. Pärast on mul parem naerda, kuigi ma ei teagi miks. Lihtsalt nii on juba kujunenud, et kes pärast sel parem.
Lembetu
Nagu kuulsite on mandariinid siin mannetud. Magusad mandariinid ootavad teid Tallinna Kaubamajas. Ühe näpatud jumalavilja järgi põhjapanevaid järeldusi teha on muidugi...tavaline.
Igatahes niipalju coca-coltsi pole ma ilma viskita ammu juba joonud.
Mantas
Päike on tänase päevaga meie kallal hoolega toimetanud ja muutused on silmaga nähtavad. Igatahes kusagil eespool mainitud aiamööbel peab nüüd Ahto ees silmad peast häbenema.
Mantas
29.aprill 2006
pizzeerias "Big Mannu's"
Atso on ikka haige ja jäi ööbimispaika kuna ülejäänud loitsud valmistuvad mägedesse minekuks. Abiks on õlled, veinid ja kontserdil kohatud kaks eestlast, kes elavad Portos. Või Ahtos. Või Tatar Jan. (Eestis tuntud Kaera-Jaanina)
Eilne live oli ülikõva, nagu meile tavaks. Kolm bändi enne meid (Eesti raskeroki sõbrale tuttav Verine Allkiri teiste seas) olid kõrvale valusad ja silmale jäledad, isegi keevavereline lõunamaa inimene hoidus lavaservast aupaklikusse kaugusse ja paremal juhul vaid plaksutas lugude vahele. See-eest Loits ronis lavale ja lihtsalt nipsutas näppu, nii et pööbel ulgus ekstaasis. Veits tumestas isiklikku rahulolu mu kannel, mis ei teinud piuksugi, sest oli vaikne! Ja rikkis!!! Ja mu käsi läks nii metsikult krampi, et ilgelt raske oli mängida!!!!
Lembetu
Portugal - üllatuste maa. Vist esimest korda Loitsu ajaloo ümises publik meloodiaid kaasa. Võimas tunne. Juba päeval esinemisplatsil askeldades astus ligi Päär Päärelson (Def Räädu) portugallasest kaksikvend ja küsis, mis bändist olen. Kuuldes sõna Loits ümises ta kohe ühe meie loo tunnusmeloodiat...
"Kaks õlut üks vein ja üks viin" - valem vist viib meid mägedesse varsti. :)
Markus
29.aprill
13:00 kohaliku järgi muidugi
Eilne päev oli kohutavalt pikk täis ootamist millal me lavale ükskord saame.
Vaadates bände kes enne meid.
Kaire
30.aprill 2006
kell: palju
Mägedesse me ei jõudnudki. Täna sõidame Viana do Castellosse rongiga ja üritame sealt auto rentida. Mantas jäi haigeks! Nad jäid Atsoga häärberisse endid ravima.
Sooja on 30 kraadi. Siestad on siis au sees. Lõunal on võimatu poodi saada - kõik magavad. Oleme Ahtoga ära põlenud aga rõõmsad. Eile jõime ära 10L veini. 1 pudel 5L kukkus otse poe ees puruks, aga saime uue kohe TASUTA asemele. Kuu oli öösel taevas täiesti teistsugune (nagu U)
Mehed kannavad siin roosasid särke.
Lembetu
Vein on siin põhjamaapoegade jaoks liiga odav. Mälestused eilsest õhtust pehmelt öeldes lünklikud. Mälus Lemps on igatahes orgunnar graps ruudus. Sain sõpsidest aestidele tasuta festari piletitd ja Tadase müügiletile valguse. Hiljem olime herr Mantasega üksteise otsas keset autoteed maganud, viimane kannatas jälle marutõve käes ja mu keha on koledasti katki.
Mis aga kõige rohkem muret teeb on perse. Nagu 100 mustlaste hobust oleks mind vägistand...
Ahjaa fanta on siin nagu apelsini mahl, isegi viljaliha on sees.
Kaire
30.aprill 2006
pühapäev, viimane õhtu Barroselases
Istume Markusega festariplatsi äärses välikohvikus ja puhkame päevast väsitatud jalgu. Viana do Castello oli maaliline linnake ookeani kaldal. Võtsime linnalt niipalju kui aeg lubas. Külastasime kindlust, puhkasime sitases rannas (mis tegelikult oli küll kanali äärne plats ja vesi nii külm, et ainult lapsed suutsid supelda) Portugali suveniir number 1 (um) on kukk, legend mis sellest pajatab on aga liiga pikk..
Festari toidud olid mitmekesised:1.päev- ühepajatoit, 2. päev - makaronid kanaga ja 3.päev - oad liha ja riisiga.
Tänane õhtu on täitsa külm.
Tadas müüs meile Loitsu märke :D
Markus
Tuleks sis tänane mõttelõng lahti arutada. Hommikul seadsime sammud Viana do Castellosse (otsetõlge: tee lossini), kuhu kaasa ei saanud tulla Mantas ja Atso, kuna salapärane lõunamaine tõbi oli murdnud tervise. Palju imestust oli selles paradiisilinnas, sest kõik oli puhas kuld - isegi mereääres oleva naisterahva kuju rinnad :)
Käisime rannas, kuhu me muidugi ujuma ei läinud vaid elusaid kalu ja surnud õuna.
Kas pole imelik see elu.
Kuna täna on kolmas festivalipäev, siis kõvemad bändid veel tulekul. Kohe varsti Bolt Throwerit vaatama.
Btw. Caralho means munn.
Lembetu
Talverniire ei leidnud, aga suveniiride poed olid lahedad. Rahvariideid täis ja muud mõnusat rahvuslikku kama laeni täis. Matrioskade asemel laiutasid lettidel kuked.
Viana do Castellos valmistuti 1.mai pidustusteks. Majadele kinnitati lillepärgi ja raekoja platsil laulis Argentiina Turner. Ilus linn oli...
Kaire
01.mai 2006
18:45, Porto
Ahoi päevik!
Atlandi ookean nähtud!
Palju tuult vähe laineid.
Ma ei oska!
Mantas
Aiguseraisk on täna veits lahkem, saab oma valutavaid konte mööda Porto tänavaid vedada. Ookeani äärde sõitsime antiikse riidekapiga, mis osutus trammiks! Võtab sõnatuks, raisk! Kapp, mis on oopistükkis tramm!! Kas tõesti mõistust mul vaid gramm, või pea sees vohab majavamm? Seitse patja, neli tekki, CD-pleier, Manowar...
Lembetu
Portugali päike pole olnud mu näole armuline. Näen välja nagu oleks näoli fritüüri komistanud ja kurat üksikud tont teab miks tekkinud suuremad valged piskvinnid mu lõustal loovad üsna veenva kärbseseeneimago. Samas on Porto vinge ja keha kuivama ning hing igavlema ei pea. Hetkel on siin pime ja linn elab vaikselt oma elu. Istume nn. Metalbaaris, kus vanemad napsised daamid lahkelt meile kehaleotist müüvad. Portost on pärit portvein ja ka see sai ära "proovitud" ja kindlasti saab ka tulevikus veel "proovida", aga see pole minu mokka mööda märjuke. Kolm päeva lastakse viinamarjaveini käia ja siis killitakse brändiga käärimisprotsess.
Ahjaaaa...õhtud on läinud siin külmaks ja mu feng-shui kamsa ja jopi on nagu lusikas pangus.
Porto raekoja taga on lõbumajade piirkond ja kurvakuju rüütlitele nagu meie on jõe ääres peopiirkond. Käegalöömise meeleolu pole siiski peale tulnud.
Kaire
Ostsin endale ilusa kee. Praegu joome jõekaldal. Fantastiline vaade! Olen õnnelik!
Obrigado Loits. Ahto on nokast nikastanud. Nägime sitakalu. Nod on säänsed, kes kogunevad parves kanali suudmesse, kust jookseb jõkke linna sitt ja õgivad fekaale.
Neid on seal koos must miljon. Atso ja Mantas, halvatud sõdurid, jäid magama.
Peopiirkond ( noh teate küll) on täna välja surnud. Ahto nägi jõejobust. Elle ja Õlle Kull.
Mantas
02.mai 2006
Täna siis viimast päeva Portos (homme Athos), omme viib aeroplaan meid Dublinisse.
Käisime plaadipoes, kust hankisin kaks puuduolevat Pixiesi plaati, Pärast seda tahtsime minna mingisse gootikauplusse, kuid see polnud avatud, kuna oli kinni.(sõime hoopis koolend jänest kõrval asuvas einelas). Kõhud täis seadsime sammud muuseum-kirikusse, kus oli keldritäis inimluid ilmarahvale väljanäitusele pandud. Pärast sellist kosutust läksid Karje, Atso ning Ahto turismireisile paadiga, mis neid umbes tunnikese kohaliku sitajõe lainetel loksutas (hetkel on see trio Calemi -nimelises veinikeldris ekskursioonil)
Eilsest meenus praegu see, et Papa Carlol oli peale puust sohipoja Puratiino veel teinegi "saladus" - želatiinipoiss Želatiino.
Ilm on muidu väga vinge, kuid "tänu" valjule ookeani tuulele on minul ikka külm, mis viitab sellele, et olen jätkuvalt haige.
Muide kukesaladus on lühidalt järgmine.
Kunagi ilgelt ammu oldi mingi pööbli arvates tubli mees mingis värgis süüdi mõistetud. Ja vaatamata oma süütuse vandumisele, löödigi ta lihtviisil kasti ära. Tema viimased sõnad olid umbes sihukesed, et no nihujiaa, kui te mu nüüd ära tapate, siis see laual olev surnud kukk hakkab kirema. Löödud mees maha ja vahi kukke - hakanudki laulma! Sest ajast ongi kukk iga portugallase iidol.
Istume Markusega jõekaldal ja meie ees on mingid pisikesed purjekad veinivaatidega. Lähima küna pardal olevaid tünnides on vein nimega "Cockburn's". Ilus kuid samas ka jalaga munadesse saamise tunnet tekitav nimi!
Praegu läks meist mööda lõõtspilliga papi, kellele me kahepeale sitaks pappi andsime. Aga noh, mis siin imestada, eestlane on ju rikas!
Eilsest meenus teinegi näiliselt tähtsusetu mõttelend. Päeval kirjutatakse päevikut, öösel aga öevikut! Öösel laulab ööbik, ent päeval pääbik. Ja kohalikus pedebaaris etendub lähiajal hämmastav spektaakel "Gaystriptiis versus ilusad poisid vannis"!!!
Kortsmoonikuga vanamees kammis praegu selja taga "Kalinkat" ja meie ekskursandid naasid. Aamen!
Kaire
03 mai 2006
11:30 Porto aeroporto
Eile külastasime kohalikku jõge. Sõitsime kruiisipaadiga mööda kanalit ookeanini ja hiljem tehti meile Calemis veinituur. See oli väga huvitav. Saan nüüd öelda, et olen seisnud veinivaadi ääres, kus sees 50 000 liitrit veini. Portveini! Maitsesime erinevaid brände ja mulle maitses poolmagus valge ja 5 aastane punane. 10 aastane punane tundus kangem, kuigi tegelikult on kõikide portveinide kangus 20 kraadi. Porto on imeilus linn. Vaated on niisutavad. Hea jalgade trenn, kuna pidevalt väga kõrged tõusud ja langused. Portos elab 1 500 000 inimest ja kujutage pilti, seal puudub takso kuhu mahuks rohkem kui 4 inimest. Kui sõitsime laevaga mööda kanalit tekkis olukordi, kus ilm oli nii külm, et isegi jope ei aidanud ja pidi kajutisse sooja minema - samas 5 min. hiljem oli palav nagu põrgus.
Portugalist mentoolsuitsu naljalt ei saa!
Nüüd Dublinisse. Hüvasti paradiis Porto!
-- --
Saabusime Dublini lennujaama plaanitust 25 min. varem. Ilm on siin pilves, niiske ja üsna jahe. Inimesed on nagu inglise seriaalidest välja jalutanud. Loits on kaine ja äraootava ilmega. Meie host Lorna peaks saabuma10 minuti pärast.
Lembetu
Hommikul peeglisse vaadates pidin taas kohkuma. Sealt vaatas vastu ürgvana praguline õlimaal, millel oli kujutatud...mind. Huhh ...veritsevad praod ja liistakatena kooruv nahk ei ole lõbusaim vaatepilt...eriti kui sul on veel nohu. Tegelikult on näha juba paranemismärke. Portost Dublinisse lendas lennuk kuidagi väga kiiresti. Üritasin magada, aga ei leidnud mõnusat asendit lennukis. Samas tundis poiss end lennukis nagu omas kodus ning magas mu kõrval pea terve lennu. Ootame nüüd ärevusega mida Iirimaal meile pakkuda on...
Mantas
04.mai 2006
Passime Dublinis hostelis, mille nimi võiks vabalt olla Kloorihaisune-Ja-Hallitav-Peldik-Kus-Käterätt-Ning-Pesupulber -Lihtsalt-Ei - Ole.
Eile õhtul tegime tutvust klassikalise iiri köögiga, mis on siinse kreeklase poolt pakutav kebab ja aegunud keeks. Õhtul olime supervinges pubis, kus õll üle hulga aja taas pooleliitrine ja õnneks ka ilgelt kallis.
Täna ostsime kokku iiripäraseid kingitusi, muu seas püksid Atsole ja sitapoti Mantasele. Millegipärast ei taha keegi eriti oma rahakoti peal enam pubis hängida, kuigi viiekas õlle peaks ju jõukale eestlasele taskukohane olema.
Ah-jaa, täna suveniiride eest makstes sattusin järgmisse vestlusse müüjaga:
Müüja: Kust te pärit olete?
Mina: Eesti NSV-st, armuline proua?
Müüja: Ah tulite siia tööle?
Mina: Mida te endale lubate! Nõukogude turistina võime lubada endale lihtsat puhkust kõikjal maailmas ; ka teie kaunisse linna võimaldas meil tulla Inturist ning vääriline töötasu ühes tuusikuga!
Müüja: Nii et siis puhkusereis?
Mina: Muidugi!
Müüja: Ahah
Mina: Mis "ahah", davai paki mu asjad käbe ära, mul on kiire!
Lembetu
Kliima on siin kodune ja linnud laulavad peaaegu, et eesti keeles.
Samas on mõtted ikka veel Portugalis. Esmamuljete kohta kehitasin vaid õlgu. Korraldajale ei jäänud sellest vist hea maik suhu...
Ahja. Kohe kui lennujaamas Lornat kohtasime saime kurva uudise, et Corki kontsert võib ära jääda ja nii see vist nüüd lähebki. Absurdne on selle ärajäämise põhjus. Nimelt kuulutas foorumites Lorna kontserdi välja ja klubi omanik sai pahaseks, et miks just tema seda tegi. Korraldaja ei teadnud, et Lorna on ka kontserdiga seotud. Nõnda tekkis tühjast tüli, pasa pärast pahandusi, kuse pärast kanget kaklust ja meil veel üks vaba päev.
Linna pealt tagasi! Peab tõdema, et suveniire oskavad iirlased teha. Liiklus meenutab siin aga üsna Tagurpidi Antslat. Harjumatu. Ja no üle tee minnakse peamiselt ikka punase tule alt. Rohelise mehikese hirm on vist nii suur...
Mantas
Kell on umbes 23. Nooremate põlvkondade loitsud läksid mingisse hevibaari, vanad ja soliidsed Atso ja Mantas jäid lõpuni väljapeetuiks ning nagu aristokraadile kohane, kobivad kohe magama. Enne sai kahe suupoolega näost sisse aetud Markuse sokulaadisid, sest miks näsida enda omi, kui on teada, et varastatud kraam maitseb paremini.
Meiega jagavad tuba kaks Austraalia tsikki, kes läksid ka välja lantima. Ülejäänud elanikud meie lukshotellis on peamiselt poolakad, nii mehed kui naised. Peldikus olid igatahes juba jalajäljed prill-laual. Kurva!
Täna külastasime ka Iiri Rahvuslikku (või riiklikku?) Arheoloogia-muuseumi, mis oli väga vinge. Ainult et vitriinides polnud peale paari kuldehte midagi vaadata. Tavaline rämps: mingid kivid, rauajurakad, kondid ja kaltsud. Ei saanud täpselt aru, kas olid vitriinid lihtsalt koristamata või pidimegi me seda prahti imestusega vaatama. Kui nii võtta, siis võiks ju isegi hakata Lasnamäel prügišahti juures ekskursioone vastu võtma. Et - näete, need on kellegi katkised sokid; siin, palun väga, näeme hallitanud saiakannikat; juhin teie tähelepanu sellele kaunile plastikaatkoti sangale seal vasemal... Õnn, et selle mustuse nägemise eest veel maksma ei pidanud, sest eesti turisti kõrvades vilistab külm tuul, kui peab käe taskusse kopika järele ajama. - Mida? Mis pilet? Ah kui kahju, no tõesti, mitte midagi ei kuule...Ilmaaegu kõnetate mind, olen kurt...- Vaat sellised te-oma meelest töökas ja haritud laulurahvas - olete! Paku teile kuraditele tasuta koerasitta, te võtaksite selle ahnelt vastu, teadmata, mida sellega teha. Aga palu teilt paari kopikat, et Loitsu trubaduurid võiks peenemas restoranis einestada ning normaalses sviidis ööbida, siis on jutt: " no raiu või tükkideks, ilgelt tahaks tasuta uut plaati saada, aga pappi pole" Samal ajal peidab särgivarrukas Rolexit ja taskus krabiseb midagi reetlikult. "Ah see või? See on...niisama üks krabiseja." Ja just see sama krabiseja (kui ta sind häirib) toogi alati mee kätte, meile teeb see väike krõpsumine ja kõlin vaid rõõmu. Ausalt, no kumma sa ise valiksid, kas kloorihaisuse hosteli või viietärnika? Ühesõnaga, pane papp vanasse kohta; kui Tallinna jõuame, tahaks, et ei pea sellest enam rääkima.
Lembetu
05 mai 2006
Istume iirimaa vanimas pubis "The Brazen Head" ja leotame oma parkunud huuli maitsva humalalimpsiga. Dublin on päikesepaisteline ja tänu Mairtinile avab oma salajasi ning kohati hingematvalt ilusaid külgi. Külastasime "The book of Kells" ja "Dublinia" nimelisi muuseume ning mõnda kirikut. Lõpuks viidi meid ühe keldri taha ja näidati kivikuhja ning öeldi, et see ongi vanalinn. Huvitav mitut kivihunnikut me täna veel külastame.
Mantas
Ää-ää-hhh...Et siis jälle muuseumid. Kilodega kõntsa ja kamaluga kõikvõimalikku vana risu. Jah, peab veel kord kurvalt tõdema, et Dublinis pole turistil midagi vaadata. Kõik on nii igav ja mõttetu. Jah, ilgelt kole! Kohe paha tuju tuleb peale. Iiri "kultuur" imeb, pangu ennast põlema!
Aga vat eestlased on tublid, laulurahvas ja puha. Kiikingu ja naisekandmise maailmarekordid on meie nimel; meil on Arvo Pärt ja Jaan Kross ja Kiku ja Tallinna vanalinn ja iidne kultuur ja metsad ja maailma ilusaimad naised ja tiigrihüpe ja üldse. Mõnikord lausa imestan, kuidas teised maailma rahvad meie kõrval üldse püsima on jäänud!
Lembetu
1198 ß arvake ära, mis number see on. Vihje eespool. Auhinnaks jalgsimatk Neerutisse.
Oh päevik, ole vana alkohooliku vastu armuline. Eilne tipsutamine päädis totra tantsu ja poolakate poolt kokku keeratud mürgi joomisega. See sitt on rangelt keelatud isegi Poolas. Jube kange (väidetavalt 80%) ja ääretult sita maitsega aga see eest teeb inimese mõnusalt lolliks. Õnneks pole hetkel surmapohmakat, aga ma lohutan ennast teadmisega, et küll see üsna pea ka tuleb.
Mairtiniga koos istudes sa isegi plastiliin ära proovitud. Ei saa ka mainimata jätta, et eila pakkus Dublin mulle unustamatu mälestuse. Maailma vanima baari peldikus tervitas mind suur täislastis vanainimese mähe, mis mõnuga poti kõrval laiutas ja vana hea kirp hoidis mu tuju üleval sellega, et tegi kerget trenni poti ühelt äärelt teisele hüppamisega. Peale katku muuseumi külastamist armsaks saanud kena loomake jääb mulle kindlasti kauaks südamelähedaseks.
Kurat ja ei saa mainimata jätta, et kuigi eilne Corki kontsert ära jäi tegime me siiski kena tantsuetenduse siin koos Matuga, mis ka kenasti üles filmiti. Korraldaja palus meie kelmikat tantsu ka kontserdil korrata...
Kaire
Teate ju seda kuulsat eesti rahvuspilli fagotti? Inglise keeles fagotti mängima siis - blowing fagots.
Tegelikult pean ma hoopis saladuskatet kergitama ja teile Loitsu suurima saladuse avaldama. Märkimisväärne on see, et me ise taipasime olukorra tõsidust alles eile õdakul, kui Mairtin meile küsiva näoga otsa vaatas.
Asjakallale.
Loitsu tegelik nimi on LITS ja see O täht nimes sümboliseerib suurt ja ümmargust auku. Selline paljastus teile ja kergendus meile, et saime viimaks ometi aru, kus on Kati karu.
Lembetu
Meie Cockburn's naljadele vastas Mairtin imestusega, et mida te ilgute, ise joote õllesid millede nimeks Suck You ja Ale Cock
Mantas
08.mai 2006
kell 23:05
Dublini lennujaamas oodates
Ongi meie viimane tunnike Iirimaa pinnal ja hinges on siuke kuidagi täitsa harilik tunne. Une-Mati on vist juba natuke silma onanud, sest jube väss on peal. Pole ka ime, kuna täna näidati meile ka seda "postkaardi" Iirimaad, kaljud ja värgid ju nõu.
Sõitsime rongiga kohta nimega Howth, mis oli väike kena asula sadama ja miljoni restoraniga. Sõime kuulsat praekala friikardulasega, portsjon oli jõhkralt suur. Kala oli aga tursk! Kõhud kenasti punnis, turnisime mööda kaljusid, ajasime silmad iga asja peale nagu kord ja kohus punni, ohhetasime & ahhetasime ning lõime imestusest vanamuti moodi käsi kokku. Nendel kenadel matkaradadel kohtasime tohutult poolakaid (neid olla Iirimaal kõvasti üle 200 000) ja vähem venkusid. Aga isegi ühe venelase kuulmine võõral maal tekitab südames kirjeldamatult koduse tunde. Ah, tõ blin, dajoš! Muide Atso kaasas ei käinud, sest talle meeldib põhiliselt magada.
Seejärel pakkisime asjad ning sõitsime taksoga siia, lennukasse. Teel juhtus väike viperus ehk peenemalt öeldes vahejuhtum, mille pikemalt peatuda ei tahaks, kuna ei mäleta midagi. Uduselt meenub taksojuhi must käsi, mis mu põlvel midagi kohmitses...
Eilne kontsert oli kohaliku skene eripärasid arvestades (müüdi mingised 90 piletit) jumalast ok. Jälle kuulsime kuidas publikum "Vanade leegionäride laulu" kaasa huilgas. Kohaletulnud eestlased (kümne ringis) röökisid, et teeksime "Metsavendade laulu", aga me ei teinud. Oh, jah mis seal rääkidagi! Kui lõpetasime, pidi rahvas maja ära lammutama skandeerides "we want more, we want more". Noh tegime neile siis ühe numbri veel. Aga julm solvumine jäi ka hinge, kõrvus kumiseb siiani see "me tahame Moori." Enamus kindlasti ei tea, aga härra Moor oli kuni eilse õhtuni meie väga hea sõber ja kamraad, kes inglisekeelsetes maades näib ülipopulaarne olevat. Veel kord suur tänu sulle, nn "sõber"!
Lühidalt näeks meie iirimaa-reisi bilanss välja järgmine:
+ kontsert oli hea
+ Markus sai pruudi
+ nägime ja tundsime igasugust Iirimaad
- kontserdi keeras Moor persse
- Markus sai pruudi
- Iiri köök
Ütleks teiel omalt poolt midagi ilusat lõpetuseks...Midagi ilusat lõpetuseks!
Markus
08 mai 2006
kell 23:45
Oleme istunud iirimaa lennujaamas pea 2 tundi ja aega veel lennuni tunnike. Tundub nagu oleks kümne päeva reisiväsimus korraga õlgadele langenud, mitte vastupidi. Ainuke asi millest on hetkel hea mõelda, et kuueka pärast ootab mind ja ilmselt ka teisi vastikult, inetult, rõvedalt pehme voodi. Kahjuks ei saa ma omi mõtteid hetkel eriti koondada, kuna härra Mantas sügeleb kõrvalpingil, aga jah lühidalt Iirimaast: kontsert oli super, supp oli kuum, naised olid kenad ja mehed lausa tülgastavad. Head reisi päevik!
Tellimine:
Postitused (Atom)
