' Must album'

Loits
Must album
(Nailboard)

Operatsioon Loits: kontsert kahurile ja soomusrongile

Metsatölli teatakse vast rohkem, aga just Loits andis eestikeelsele raskerokile uue näo ja hingamise. «Vere kutse kohustab» müristas nagu pikne oma raudsete riffide ja verise vokaaliga, see oli ennenägematu haardega kontseptalbum. Lugu rääkis Teisest maailmasõjast, bändi liikmed kandsid plaadiümbrise fotolavastusel leegionimeeste ja soomepoiste mundreid. Iial varem polnud kohalikul underground-metal’il nõnda palju oma rahvale öelda olnud ega olnud ta ka kunagi nii tõsiselt võetavalt kõlanud. Kuna kultuurisündmusele eelnes Lihula mälestussamba teisaldamine, kuulati plaati kaitsepolitseis mitu korda üle. Oli 2004. aasta sügis. Asjad alles hakkasid juhtuma.

Ja nüüd kerkib meie ette suurejooneline müravall pealkirjaga «Must album». Uuel plaadil näitab Loits, mida võib korda saata ansambel, kel on aju, musklid ning süda õige koha peal. Rämedakoeline, kuid peen helipilt, Celtic Frosti vaimus torkiv ning toorelt rulliv muusika toetub Lembetu õelale vapsikuhäälele, kitarristide tapvale turmtulele, trummipatarei jõhkrale kanonaadile ja hauatagustele süntesaatorisaundidele.

Ilmunud 4. juunil, Eesti lipu päeval, kannab seegi album tõsist sõnumit, mälestades neid, kes surid Eesti pinnal peetud XX sajandi sõdades. Kaeviku- ja soomusrongipoeesia kõrval leidub sissevaateid juuniküüditamise ja Saksa okupatsiooni aega, mundrikandjate asemel näeme piltidel tsiviilisikuid. Võimas tumedates toonides kantaat, mis haarab nappides ridades terveid saatusi, meenutab Mats Traadi «Harala elulugude» poeetilist maailma.

«Musta albumiga» jõuab Loits nii kõrgele tasemele, et jätkamine võib tulevikus osutuda kaelamurdvaks julgustükiks. Kuid mida suurem risk, seda kallim võit.

Mart Juur
*****

LOITS - Must album

Arvustas Lauri Lukas.


Nailboard Records 2007

Must album — enamikule meenub seepeale plaat, millest alates Metallica sitaks läks. Metallicat ja Loitsu ei ühenda aga küll miski muu peale plaadi nime: Loits läheb nimelt järjest paremaks!

Nagu arvata, on tõesti tegu musta plaadiga, seda eriti teemade poolest: surm võimutseb igas loos. Mõni ehk ootas pärast eelmist ülimenukat kauamängivat “Vere kutse kohustab” veelgi karmimat saundi, Loits aga võttis kätte ja hakkas endaleiutatud flak’n’roll-stiili sügavuti uurima ja kinnistama. Ärge saage siiski valesti aru — teravus pole kusagile kadunud, kuulake kas või pala nimega “Ei kahetse midagi”.

Tavaliselt pannakse plaadi esimeseks looks hoogne loodetav menuhitt, et võimalik ostja poes pisteliselt kuulates kohe konksu otsa jääks. “Emaraud” (mida kuradit see peaks küll tähendama?) täidab ülesande 110-protsendiliselt. Tegelikult on plaadi algus tervenisti nii hoogne, et avapalaks sobinuks ükskõik milline esimesest viiest loost; eelkõige soojendab arvustaja südant “Soomusronglase silmis”. “Suudelda neidu” avab aga vokalist Lembetut hoopis uuest küljest. Ei saa mitte märkimata jätta puhast ja mõnusat, ehkki pisut kaledat kõla. See võib muidugi ka teadlik valik olla; kogu plaat on kale ka teemadelt.

Loitsu puhul oleks imelik, kui nad laulaks millestki muust kui Eesti ajaloost. Selgi korral ei tule juttu mitte mingitest tähtsündmustest, vaid tavalistest inimestest, kes elasid oma tavalist elu, kuni nad “vabastati” — enamasti ka elust. Eesti oludes ennenägematult ilusas karbis leidub ka kaardikomplekt, kus Loitsu liikmed kehastuvad kunagi elanud inimesteks. Nende elulugude üksikasjad oleks aga kui sõna sõnalt maha kirjutatud ikka väga suure osa praegu elavate eestlaste vanemate-vanavanemate isiklikest ajalugudest. Stiil on väljapeetud ja asjatundlik; sellist ehedat luitunud tooni need vanad fotod ongi. Ainus, mis arvustaja suunurka kergitas, olid siin-seal vilkuvad patsid — ma kahtlen, kas 1930. aastate möldritel-talunikel taolisi ikka leidus.

Ettetellijad said niigi kopsakale plaadile ja kleebistele-kaartidele lisaks ka plaadi “Mustad laulud”, kus leidub neli lisapala, fotoalbum, ja kaks filmi, millest üks kajastab plaadi ja fotolavastuse teostamise meeleolusid; teine on peiariks kehastanud M. Divine’i küllaltki naljakas monoloog. M. Divine on peaaegu ainuisikuliselt vastutav ka “Musta albumi” tekstide eest; paaris loos on haua tagant käe ulatanud Juhan Liiv.

Albumi hingekriipivamaks hetkeks osutub aga “Mustade laulude” viimane lugu “Roim Repelis”. Kiretul häälel loeb Lembetu pealtnägija meenutust kangelasliku Punaarmee poolt kordasaadetud inimsusevastasest kuriteost, massimõrvast Kadrinas, kus meid järjekordselt “vabastati”. Midagi pole unustatud, kedagi pole unustatud!

Mälestusõhtu pildivalik

http://gallery.alkohol.ee/v/loitsmustalbum/
http://gallery.alkohol.ee/v/loitsmustalbum/hades/

EE Nädala album

Loits "Must album"
(Nailboard Records)
Autor: Mart Kuldkepp (07.06.2007 01:31)

Emotsioonid vanaisa pildialbumist, kahur-metalli võtmes.

Tuntud sõnumibänd Loits midagi kergekäeliselt ei tee. Nii tekib arvustajal nende uut plaati kuulates kohe natuke muusikaülenegi küsimus, et mida siis seekord öelda tahetakse.

Seejuures võib juba vaikimisi lähtuda sellest, et Loitsu põhipublik ja -aines on ikka sama – eesti rahvus – ning see, mis neil öelda, on alati adresseeritud just nimelt eestlastele. Ka seekord.

“Musta albumi” juures oluline märksõna on bändi endagi poolt kasutatud “mälestamine”.

Mälestamine nähtusena on tihedalt seotud mäletamisega: mälestades tõstetakse eleegilises võtmes esile mingi osa (üldjuhul kollektiivsest) mälust. Loits on millegi sellisega muidugi kogu aeg tegelenud, kuid märgatav on rõhuasetuste muutumine.

Esikplaadil “Ei kahetse midagi” tuletati meelde eestlase mentaliteedi mütoloogilisi põhjakihistusi. “Vere kutse kohustab” tõi võrdlemisi kompromissitult tänapäeva Teise maailmasõja valusa temaatika, mida tolleaegsete Lihula sündmuste taustal lausa päevapoliitikast kasu lõikamiseks peeti. “Musta albumi” suhe oma publikuga (s.t eesti rahvusega) on aga jälle teistsugune, ühest küljest distantseeritum ja reflektiivsem, teisest aga totaalsem. Loitsu uus sõnum puudutab kõiki, kes oma juurtest endale aru annavad, olenemata sellest, kummal poolel vanaisa võitles, või kas üldse võitles.

Võib-olla ootuspärasema “tundmatu sõduri” asemel mälestab “Must album” hoopis “tundmatuid lihtsaid inimesi”, kelle (väljamõeldud) lugude kaudu kõnetatakse rahvuse ühismälu kõige otsesemas ja isiklikumas mõttes. Seda seetõttu, et oma perekonna ja suguvõsa saatustega, nn väikese ajalooga, on oma suhe ka neil, kes suure ajaloo mõju ei tunnetagi või on sellest võõrandunud. Niisiis on tegemist kontseptsioonialbumiga, mille ambitsiooniks isiklike ajaloopiltide esile manamise teel meile oma rahvusmälulist ühtekuuluvustunnet meelde tuletada.

Kui aga sõnumi tasandil ongi plaat hästi läbi mõeldud, siis muu teostus kannatab teatud meelevaldsuse all. Eleegiale kohaselt on plaat tempolt varasemast aeglasem, kasutatakse palju puhast vokaali jne, kuid üldiselt jääb siiski selgusetuks, miks neid lugusid just black metal’i (ok, flak’n’roll’i) võtmes jutustama peaks. Mõjuvaim on hoopis suuresti lõõtspillile üles ehitatud “Surmarestoran”. Tekib küsimus: kas poleks aeg Loitsult ka muusikaliselt suuremat radikaalsust nõuda? 8

http://www.ekspress.ee/viewdoc/8B0546A22EF5600CC22572F0004B026D