LOITS - Must album

Arvustas Lauri Lukas.


Nailboard Records 2007

Must album — enamikule meenub seepeale plaat, millest alates Metallica sitaks läks. Metallicat ja Loitsu ei ühenda aga küll miski muu peale plaadi nime: Loits läheb nimelt järjest paremaks!

Nagu arvata, on tõesti tegu musta plaadiga, seda eriti teemade poolest: surm võimutseb igas loos. Mõni ehk ootas pärast eelmist ülimenukat kauamängivat “Vere kutse kohustab” veelgi karmimat saundi, Loits aga võttis kätte ja hakkas endaleiutatud flak’n’roll-stiili sügavuti uurima ja kinnistama. Ärge saage siiski valesti aru — teravus pole kusagile kadunud, kuulake kas või pala nimega “Ei kahetse midagi”.

Tavaliselt pannakse plaadi esimeseks looks hoogne loodetav menuhitt, et võimalik ostja poes pisteliselt kuulates kohe konksu otsa jääks. “Emaraud” (mida kuradit see peaks küll tähendama?) täidab ülesande 110-protsendiliselt. Tegelikult on plaadi algus tervenisti nii hoogne, et avapalaks sobinuks ükskõik milline esimesest viiest loost; eelkõige soojendab arvustaja südant “Soomusronglase silmis”. “Suudelda neidu” avab aga vokalist Lembetut hoopis uuest küljest. Ei saa mitte märkimata jätta puhast ja mõnusat, ehkki pisut kaledat kõla. See võib muidugi ka teadlik valik olla; kogu plaat on kale ka teemadelt.

Loitsu puhul oleks imelik, kui nad laulaks millestki muust kui Eesti ajaloost. Selgi korral ei tule juttu mitte mingitest tähtsündmustest, vaid tavalistest inimestest, kes elasid oma tavalist elu, kuni nad “vabastati” — enamasti ka elust. Eesti oludes ennenägematult ilusas karbis leidub ka kaardikomplekt, kus Loitsu liikmed kehastuvad kunagi elanud inimesteks. Nende elulugude üksikasjad oleks aga kui sõna sõnalt maha kirjutatud ikka väga suure osa praegu elavate eestlaste vanemate-vanavanemate isiklikest ajalugudest. Stiil on väljapeetud ja asjatundlik; sellist ehedat luitunud tooni need vanad fotod ongi. Ainus, mis arvustaja suunurka kergitas, olid siin-seal vilkuvad patsid — ma kahtlen, kas 1930. aastate möldritel-talunikel taolisi ikka leidus.

Ettetellijad said niigi kopsakale plaadile ja kleebistele-kaartidele lisaks ka plaadi “Mustad laulud”, kus leidub neli lisapala, fotoalbum, ja kaks filmi, millest üks kajastab plaadi ja fotolavastuse teostamise meeleolusid; teine on peiariks kehastanud M. Divine’i küllaltki naljakas monoloog. M. Divine on peaaegu ainuisikuliselt vastutav ka “Musta albumi” tekstide eest; paaris loos on haua tagant käe ulatanud Juhan Liiv.

Albumi hingekriipivamaks hetkeks osutub aga “Mustade laulude” viimane lugu “Roim Repelis”. Kiretul häälel loeb Lembetu pealtnägija meenutust kangelasliku Punaarmee poolt kordasaadetud inimsusevastasest kuriteost, massimõrvast Kadrinas, kus meid järjekordselt “vabastati”. Midagi pole unustatud, kedagi pole unustatud!